- Joined
- Jun 24, 2021
- Messages
- 1,654
- Solutions
- 2
- Reaction score
- 1,770
- Points
- 113
- Deals
- 666
Psilotsübiinid ja süstitavad opiaadid
Psilotsübiin on looduslikult esinev psühhedeelne ühend, mida leidub teatavates seeneliikides, mida tavaliselt nimetatakse "maagilisteks seenteks". Psilotsübiin muundub allaneelamisel organismis psilotsiiniks, aktiivseks metaboliidiks, mis vastutab selle psühhoaktiivse toime eest.
Psilotsübiini peamine toimemehhanism seisneb serotoniini, neurotransmitteri, mis mängib olulist rolli meeleolu, tunnetuse ja tajumise reguleerimisel, moduleerimises. Seondudes serotoniini retseptoritega, eriti 5-HT2A retseptoritega, suurendab psilotsiin teatavate ajupiirkondade, eelkõige prefrontaalse koore, mis on seotud kõrgemate funktsioonidega, nagu mõtlemine, tähelepanu ja otsuste tegemine, erutatavust. See suurenenud erutatavus toob kaasa suurema ühenduvuse erinevate ajupiirkondade vahel, mis tavaliselt ei suhtle otseselt, mis aitab seletada psilotsübiinitripi ajal kogetud sügavaid muutusi teadvuses, tajus ja emotsioonides.
Psiilotsübiini mõju üks peamisi omadusi on selle mõju vaikimisi režiimivõrgustikule (DMN), mis on ajupiirkondade võrgustik, mis on seotud enesele viitava mõtlemise, ego ja aja tajumisega. Normaaltingimustes on DMN suhteliselt aktiivne, pakkudes sidusat eneseteadvust ja aidates säilitada stabiilset identiteeditunnet. Psiilotsübiin aga vähendab ajutiselt DMN-i aktiivsust, mis viib ego lahustumiseni, nähtus, mida sageli kirjeldatakse kui "ego surma" või ühtsuse tunnet universumiga. Arvatakse, et see DMN-i aktiivsuse vähenemine aitab kaasa müstilistele või spirituaalsetele kogemustele, millest paljud psiilotsübiini kasutajad on teatanud.
Süstitavad opiaadid, nagu heroiin, morfiin ja fentanüül, on võimsad narkootikumid, mis toimivad sidudes aju, seljaaju ja teiste kehaosade spetsiifiliste retseptoritega. Need retseptorid, mida nimetatakse opioidiretseptoriteks, on osa endogeensest opioidsüsteemist, mis aitab reguleerida valu, tasu ja emotsionaalseid reaktsioone. Süstitavate opiaatide manustamisel jäljendavad nad keha loomulikke valuvaigistavaid kemikaale, nagu endorfiinid, kuid nende toime on palju tugevam ja kauem kestev.
Pärast süstimist sisenevad need opiaadid kiiresti vereringesse ja ületavad vere-aju barjääri, jõudes kesknärvisüsteemi. Peamised opioidiretseptorid, mis on seotud nende ravimite mõjuga, on mu-opioidiretseptorid. Kui opiaadid aktiveerivad neid retseptoreid, vähendavad nad valusignaalide edastamist, pärssides selliste neurotransmitterite nagu aine P ja glutamaat vabanemist, mis on seotud valu tajumisega. Selle tulemuseks on tugev analgeetiline (valuvaigistav) toime, mis muudab opiaadid tõhusaks tugeva valu raviks.
Lisaks valu leevendamisele avaldavad opiaadid ka mitmeid muid toimeid. Üks märkimisväärsemaid on tugev eufooriatunne või "rush", eriti selliste uimastite nagu heroiin puhul, kui neid süstitakse intravenoosselt. See eufooriline tunne on tingitud dopamiini kiirest vabanemisest aju premeerimisradadel, eriti sellistes piirkondades nagu nucleus accumbens. Dopamiin on neurotransmitter, millel on keskne roll naudingu- ja tasu tundmises, ning dopamiini järsk tõus pärast opiaatide süstimist tugevdab uimastite otsimise käitumist, aidates kaasa suurele sõltuvuse tekkimise võimalusele.
Opiaadid ei mõjuta mitte ainult valu tajumist, vaid ka emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit. Nad vähendavad ärevust ning tekitavad rahulikkuse ja stressist vabanemise tunde. Korduval kasutamisel kohaneb aju siiski uimasti olemasoluga, mis viib tolerantsuse tekkimiseni, kus sama toime saavutamiseks on vaja üha suuremaid annuseid. See tolerantsus aitab kaasa sõltuvuse tekkimisele, kuna kasutajad suurendavad oma annuseid, et säilitada soovitud eufooria või valu leevendamise tase. Aja jooksul tekib füüsiline sõltuvus, mis tähendab, et keha vajab uimastit normaalseks toimimiseks ja uimasti puudumisel tekivad võõrutusnähud.
Psiilotsübiini ja süstitavate opiaatide kombinatsioon võib nende erinevate farmakoloogiliste toimete tõttu põhjustada keerulist vastastikust mõju. Psilotsübiini võime esile kutsuda sügavaid emotsionaalseid ja tajumuutusi võib intensiivistada opiaatide eufooria subjektiivset kogemust, mis võib viia sügavama dissotsiatsiooni või segadusseisundini. Psilotsübiin võib aga ka ärevust või paranoiat esile kutsuda, eriti kui seda kombineeritakse opiaatide põhjustatud sedatsiooniga, mis muudab emotsionaalse kogemuse raskesti kontrollitavaks.
Süstitavate opiaatide kesknärvisüsteemi mõju kujutab endast märkimisväärset ohtu, eriti nende depressiivne toime hingamisele. Psilotsübiini psühhoaktiivne toime ei leevenda seda ning kasutajad võivad muutuda vähem teadlikuks või vähem reageerida eluohtlikule hingamisdepressioonile, mis võib tekkida opiaatide suurte annuste puhul, suurendades üleannustamise ohtu.
Uuringud uurivad ka psiilotsübiini potentsiaali opioidsõltuvuse ravimisel, kuna see võib aidata vähendada isu ja toetada psühholoogilist paranemist kontrollitud terapeutilises keskkonnas. Siiski on nende ravimite kombineerimise kohta vähe andmeid.
Me ei ole kohanud kinnitatud andmeid selle kombinatsiooniga seotud ägedate ja surmaga lõppevate seisundite kohta. Samal ajal ei ole märke väärtuslikest positiivsetest rekreatiivsetest mõjudest, mis võiksid katta selle kombinatsiooni riske.
Lõppkokkuvõttes kujutab see kombinatsioon endast märkimisväärset ohtu, eriti opiaatide tugeva ja potentsiaalselt surmaga lõppeva hingamisteede mõju tõttu.
Võttes arvesse ülaltoodut, soovitame seda kombinatsiooni ravida väga ettevaatlikult.
Last edited by a moderator: